perjantai 28. helmikuuta 2014

Knit & Love



Voiko sellaista sanomaa vastustaa?
Minä ihastuin jopa sen verran, että kirjaston varausjonon sijasta ostin tyynykirjan itselleni. Ainoastaan yhden mallin takia siinä ei olisi järkeä, mutta aion laittaa puikolle toisenkin ja on siinä oikeastaan monta kivaa tyynyä.
Kirjassa on tyynyjä neulottuna, virkattuna ja kirjottuna.


Kuvio on hyvin helppo, eihän sellaista "tekstiä" tarvi kirjaimellisesti seurata, kun vaan palstat ja rivit pysyvät järjestyksessään. Ainoa, mistä en pitänyt, olivat pitkät lankajuoksut. Ja niitä oli paljon!
Tyyny on neulottu pyörönä, kumpikin puoli on periaatteessa samanlainen. Alareunaan ompelin vetoketjun.


Sellist patja ei saa ju jätta kudumata!
Olin mustrist nii vaimustatud, et selle asemel, et paneks end raamatukogus järjekorda, ostsin hoopis padjaraamatu endale.
Ühe padja pärast poleks sellel muidugi mingit mõtet, aga mulle meeldis ka üks teine ja tegelikult on selles päris mitu huvitavat patja.
Raamatus on nii kootud, heegeldatud kui tikitud padjakatteid.

Muster on lihtne, sellist "teksti" ei pea ju kuigi täpselt jälgima, peaasi, et veerud ja read on paigas. Pikad lõngajooksud mulle ei meeldi ja selles mustris oli neid palju!
Kudusin padjakatte ringselt, mõlemad pooled on põhimõtteliselt samasugused. Alla õmblesin luku.

Malli/Muster: N.Granlund Saether. Tyynykirja

Lanka/Lõngad: vaalea/hele Gjestal Maija (85 % villa 15 % polyamidi)
                       musta Viking Vilma (75 % villa 25 % polyamidi)

Puikot/Vardad: 2,5       Menekki/Kulus: 244 gr      Mitat/Mõõdud 48 x 48 cm



Kevättä ilmassa!

Lõhnab kevade järgi!


lauantai 22. helmikuuta 2014

Pehmeyden kosketus



Kirjoneulehehkuttelujen lomassa on valmistunut yksinkertainen mohairneule arkikäyttöön.

Olen neulonut mohairlangasta aika paljon. Jokin siinä viehättää, ehkä eniten sen untuvanpehmeä kosketus.
Mohairpusero on toimiva matkavaate, se ei paina mitään eikä vie matkalaukussa paljonkaan tilaa. Mohairlanka on hyvin riittoisa ja antaa helposti pikkuvirheet anteeksi.
Miinuspuoli on se, että mohairkudosta on vaikea, joskus jopa mahdoton purkaa.

PEHME PUUDUTUS
Väikse vaheldusena mustriliste kudumite innustusele olen saanud valmis tagasihoidliku mohäärdžempri.
Olen kudunud mohäärlõnga üsna palju. Miski selles tõmbab ligi: ilmselt kõige rohkem selle sulgpehme puudutus.
Mohäärkampsun on lihtne võtta kaasa reisile, see ei kaalu midagi ega võta kohvris ruumi. Mohäärlõng peidab ära väiksed kudumisvead ja kaalult väikegi kogus on sageli üllatavalt piisav.
Mohääri suurim puudus on see, et seda on raske ja vahel täitsa võimatu harutada.



Kokeilin itselleni uutta tapaa istuttaa hihoja yläosan neulomisen yhteydessä. Annan contiguous-ohjeet sain tästä kirjasta. Tässä tapauksessa se toimii, vaikka olin välillä joksenkin epävarma oikeista silmukkamääristä ja lisäyksistä-kavennuksista.

Varrukate kudumiseks kasutasin contiguous meetodit Anna moodi, õpetus sellest raamatust.
Antud juhul see toimis, kuigi olin vahepeal ebakindel sobiva silmustearvu osas ja selles, et kasvatused-kahandused tuleksid õigesse kohta.


Kangaspäällysteiset napit ovat kirpparilta.

Riidega kaetud nööbid leidsin kaltsukast.


Malli/Mudel: oma

Lanka/Lõng: DROPS Vivaldi (58 % mohair 19 % wool 23 % polyamide)
                    muita mohairjämiä/ värvilised mohäärlõngajäägid

Puikot/Vardad: 3,5            Menekki/Kulus: 108 gr

lauantai 15. helmikuuta 2014

Keskiajan tyyliin

Sopiiko kirjoneulepuseroiden neulominen mielenlaatuusi?

Esimerkiksi sellaisten:


Voiko niitä vastustaa?
Kuvat ovat tästä kirjasta:


Olen siis ostanut uuden neulekirjan.
Minä nimittäin haaveilen kirjoneulepuserosta. Sellaisesta kunnon kaksi- tai kolmevärisestä.
 Olisi jo aikakin.

90-luvulla, kun fanitin Kaffe Fassettia, neuloin intohimoisesti hänen mallejaan.


Neuloin hänen inspiroimia omia mallejani.


Ne olivat intarsianeuleita, jossa 20 väriä ei ollut vielä mitään. Ovat tallessa edelleen, vaikka en ole käyttänyt niitä aikoihin.

KESKAJA STIILIS
Kuidas te suhtute kirjude kampsunite kudumisse? Kas see sobib teie iseloomuga?
Mina unistan kahe-või mitmevärvilise mustriga kampsunist. Sellepärast ostsin selle raamatu. Sellepärast imetlen neid pilte.
Üheksakümnendatel aastatel olin suur Kaffe Fasseti fänn ja kudusin kirglikult tema mudeleid. Kudusin ka omi mustreid, mille inspiratsioon tuli tema töödest. Need olid peamiselt intarsiatehnikas, milles paarkümmend värvi polnud veel midagi. Alles on nad  mul endiselt, aga kandnud pole küll enam ammu.

2000-luku on ollut yksiväristen neuleiden kulta-aikaa. Työlään langan kuljettamisen ja lankasotkujen sijasta voimme sitä vastoin käyttää pätkä- ja liukuvärjättyjä lankoja.
Vaatehyllyissäni on kiitettävästi (lue: aivan liikaa) puseroita kaikissa lempiväreissäni, enimmäkseen yksivärisenä, muutamaa yksittäistä poikkeusta lukuun ottamatta.


Nyt haluaisin neuloa  kirjoneuleen.
Minulla on malleja, on langat ja visio. Ainoa, mikä puuttuu, on aika. Se kaikkein tärkein!

21.sajand on olnud ühevärviliste kudumite õitseaeg. Pole vaja rikkuda närve lõngade sasipundardega ja lõngaotste peitmisega. Pealegi on meil nüüd sujuvate üleminekutega mitmevärvilised lõngad. 
Minulgi on kapid täis kampsuneid kõigis lemmikvärvides. Nagu eelmisel fotol näha, on vaid mõni üksik erand.

Tahan teha nüüd kahevärvilise mustriga kampsuni. Mul on mustreid, on lõngad ja idee. Ainus, mida pole, on aeg. See kõige tähtsam!


Voi riemua, pian on hiihtolomaviikko!

Oh mis rõõm, peagi on suusavaheaeg!

keskiviikko 12. helmikuuta 2014

Vielä yhdet sormikkaat


Yhdet sormikkaat ovat jääneet arkistoimatta. Ne miesten käsineet on tehty samalla ohjeella kuin naisten sormikkaat ennen joulua. Menivätkin lahjaksi samaan perheeseen.


Sormikkaiden neulominen 1,5 puikoilla ja 72 silmukalla on mukavaa näpertelyä. Aion jatkaa.

Malli/Õpetus: ohje Käsitöö sügis 2009 (Kristi Jõeste)

Lanka/Lõng: Shetland Wool (100 % wool)

Puikot/Vardad: 1,5        Menekki/Kulus 67 gr

VEEL ÜHED SÕRMIKUD
Ühed sõrmikud on veel jäädvustamata. Kudusin need sama õpetuse järgi, nagu naiste sõrmikud enne jõule.
Andsingi kingituseks samasse peresse.
Sõrmikute kudumine 1,5 varraste ja 72 silmaga on täitsa mõnus. Kavatsen jätkata.
Wool & Woollenist ostetud shetlandi lõnga  jämedus sobib sõrmikuteks minu arust suurepäraselt ja värvivalik on ka piisavalt suur.


perjantai 7. helmikuuta 2014

Helpoimmasta helpoin


Edellisen postauksen kuvissa näkyy vilaukseltaan toinenkin tammikuussa valmistunut työ. Mistään nopeasta saavutuksesta ei ole kyse, kässäpäiväkirjani mukaan tämä jämälankapeitto on aloitettu lokakuussa 2012.

Silti kyseessä on helpoimmasta helpoin peitto!
Neulotaan aina kaksi tai neljä kerrosta ainaoikeaa ja langanpäät solmitaan hapsuiksi.
Olen nähnyt sentapaisia peittoja monissakin nettikuvissa, sekä virkattuna että neulottuna. Omani inspiraatio löytyi Ilukuduja-blogista.

Ensin sille ei ollut sen kummempaa käyttösuunnitelmaa, kun vaan saan langanjämille järkevää käyttöä. Matkan varrella huomasin, että leveys riittää juuri ja juuri peittämään sohvan ja pituus muotoutui sitten sen mukaan. Minä käytin pääasiassa kaksinkertaisia villalankoja ja vitosen pyöröpuikkoja 150 cm kaapelilla.



Harmittaa kovasti, etten pysty katsomaan peittoa samansävyisen seinän taustalla. "Maiseman" sotkevat sohvan taakse laitetut huokolevyt, jotka odottavat lämpimämpiä säitä, vapaapäiviä ja erästä remonttikohdetta. Ainoa sopiva säilytyspaikka on olohuone, jossa ne ovat kuin ärsyttävä muistutus keskeneräisestä seinäremontista.

Yhtä en tajua: minulla oli laatikollinen lankoja, kun aloitin.
Niitä on edelleen laatikollinen!


LIHTSAMAST LIHTSAM
Eelmise kirjutise piltidel paistab teinegi jaanuaris valminud käsitöö. Selle puhul ei saa rääkida nobedatest näppudest ja kiiretest tulemustest, sest minu käsitööpäevik ütleb, et selle triibulise teki olen alustanud 2012. aasta oktoobris.
Sellest hoolimata on tegemist lihtsamast lihtsama tööga. Kootakse ühe värviga kaks või neli rida ripskudet ja otsad sõlmitakse narmasteks. Mina kasutasin kahekordset lõnga, sageli erinevat värvi, see teeb asja veel kirjumaks.
Netis on selliseid tekke tulnud vastu nii kootuna kui heegeldatuna. Mina sain enda oma jaoks inspiratsiooni Ilukuduja blogist.
Kasutasin peamiselt villast lõnga ja ringvardaid nr 5, 150 cm kaabliga.
Algul polnud tekiga mingit plaani, peaasi, et saaks lõngajääke vähemaks. Kui mingil hetkel märkasin, et laius piisab enam-vähem diivanikatteks, kudusin nii pika kui vaja.
Kahjuks ei saa ma veel näha tekki sama tooni seina taustal, sest "maastiku" rikuvad ära diivani taga olevad seinaplaadid, mis ootavad remondipisikut, soojemaid ilmu ja puhkepäevi. Praegu tuletavad nad ärritavalt meelde, et üks teatud seinaprojekt on ikka veel pooleli.

Ühest asjast ma ei saa aru: mul oli kastitäis lõnga, kui alustasin.
Seda on endiselt kastitäis!